AKTIMAAL
Lääne kunsti iseloomustab ebatavaline kiindumus alasti keha kujutamisse. Idamaistes kultuurides on aktimaal vähese tähtsusega, erandiks võib pidada vaid Indiat, kuid läänes on inimkeha olnud kunsti alustalaks. Niisiis peeti oskust kujutada inimkeha kunstioskuste proovikiviks ja kõige laialdasema väljendusdiapasooni vahendiks. Aktimaal kerkis žanrina esile Kreekas enne 5.sajandit eKr ja idealiseeritud, täiuslikult proportsioneeritud ja ühegi reaalsuse veata kreeka akt kujutab endast läänelikku traditsiooni algallikat. Alasti keha muutus "paljaks" kehaks. Alasti inimfiguur ei ole keskaegses kristlikus kunstis peaaegu ülde kujutatud, välja arvatud patukahetsuslikus kontekstis.
ÜRGAEG
Willendorfi Venus
Willendorfi Venus on naisekujuke, mille avastas 7. augustil 1908. aastal paleoliitikumi asulakohast Willendorfi linna lähedalt Austriast Wachaupiirkonnast arheoloog Josef Szombathy. Willendorfi Venuse pikkus on 11,1 cm või 11,25 cm või 11,9 cm. Ta on nikerdatud poorsest lubjakiviooliidist, mis ei ole kohalikku päritolu, ja õrnalt värvitud punase ookriga (algselt oli värvitud paksu värviga). Tal on väga huvitav kuju. Ta näib kujutavat väga rasket, rasvavoltidega alasti naist, kellel on aga väga peened käsivarred, mis katavad tohutuid täidlasi rindu. Häbe on väga rõhutatud. Istmik on lai. Nägu ei ole näha, sest see on kaetud millegagi, mis meenutab patse või lokke. Randmetel on sakilised käevõrud.
Jalgade kuju ei võimaldaks tal oma jalgadel seista. Sellepärast on arvatud, et teda ei tulnud ainult vaadata, vaid ka käes hoida.
Jalgade kuju ei võimaldaks tal oma jalgadel seista. Sellepärast on arvatud, et teda ei tulnud ainult vaadata, vaid ka käes hoida.
EGIPTUS
Siin maalil on kujutatud paljaid naistantsijaid, kes tantsivad pidustustel ja pühitsemistel . Seevastu aga pillimehed on kaetud riietega. Mõlemad kantsid ehteid ning oldi palja-jalu. Naiste paljasus on isegi veidi üllatav, kuna vanas Egiptuses pidid naised olema kaetud alates teismeeas, lapseeas olles pidid nad olema paljalt.
KREEKA
(Kouros ca. 530 BC)
Meeste alastus oli ürks norm Kreeka kunstis, kuigi ajaloolased väidavad et muistses Kreekas hoidsid nad oma keha ikka riiete all. Alastus oli justkui kostüüm, mida kunstnikud kasutasid et näidata iga mehe rolli sügavust, kangelaslikkust ja nende staatust. Iidses Kreeka kunstis on palju erinevaid sorti alastusi, mida igaüks võib tähendada erinevat asja. Vahest on need ka vastuolulised. Alastus oli väga tavaline olümpiamängudel ja spordi tegemise ajal. Kreeka mehed ei käinud linna peal alasti, nad ei sõitnud hobustega alasti, nad ei sõdinud alasti. Väideti et sõdimine lasti on justkui enesetaopp. Sõdalased ja kangelased on tavaliselt ikka esindatud alasti, kuid mitte alati. Kunstnikud demonstreerisid ende tugevust ja võimu, millega siis vastane oldi alistatud. Ajaloolased on öelnud et kui tahad minna lahingusse alasti, siis pead sa ka hea olema.
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros).
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros).
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte- alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid.
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid (vahel nimetatakse seda "ülevaks stiiliks’’), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse ("ilus stiil").
Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.
Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp.
VARARENESSANSS
Paradiisist väljaajamine u. 1425
Figuuride alasti kujutamine oli väga uuenduslik. Kehad on edasi antud valgust ja varju kasutades ning muudab nad ruumiliseks, tõelisteks. Kujutatud on ka selgepiirilisi varje maapinnal, mis oli samuti uus ja andis pildile ruumilist sügavust.
Erinevalt varasematest kunstnikest kujutas Masaccio vägagi reaalselt oma tegelaste emotsioone: tohutut ahastust ja häbi patu tegemise pärast.
Erinevalt varasematest kunstnikest kujutas Masaccio vägagi reaalselt oma tegelaste emotsioone: tohutut ahastust ja häbi patu tegemise pärast.
Sandro Botticellit peetakse tänapäeval üheks populaarsemaks Itaalia vararenessansi maalikunstnikuks. Ta oli maalimist õppinud Firenze kunstniku Fra Filippo Lippi ateljees ja aastal 1470 avas sealsamas linnas enda ateljeee. Peagi tekkisid tal sidemed Medicite perekonnaga, kelle tellimusel valmisid "Primavera" ja "Venuse sünd".
Mõlemad on allegoorilised maalid, mille teema on laenatud moodiläinud antiikmütoloogiast. Venus seisab kammkarbil, mis tähistab ülestõusmist, lootust ja uuestisündi. Legendi järgi puhuvad Venust maa poole läänetuuled. Botticelli maalil sümboliseerivad nad vaimset kirge, kes aitavad kaasa vaimu ja mateeria kohtumisele.Kaldal hõljuv nümf on valmis lilledega kaunistatud rüüd Venusele ümber panema. Siin on teda kujutatud kevadejumalanna Florana, kes on viljakuse ja sünni kehastus. Sellele viitavad tema kevadlilledega kaunistatud kleit ja mirdipärg kaelas, mida kasutati abiellumise rituaalide puhul.
Õhus hõljuvad roosid sümboliseerivad inimlikku seksuaalsust ja iha. Maalil on kasutatud palju kulda, mis pidi rõhutama Venuse jumalikku olemust ja teose väärtust. Oletatakse, et pilt oli tellitud akna kõrval oleva seina kaunistamiseks, et sellest langev valgus langeks kokku teose valgusallikaga. Botticelli "Venuse sünd" on kõige tähtsam maal pärast antiikaega, kus on kujutatud alasti naisekeha.
Mõlemad on allegoorilised maalid, mille teema on laenatud moodiläinud antiikmütoloogiast. Venus seisab kammkarbil, mis tähistab ülestõusmist, lootust ja uuestisündi. Legendi järgi puhuvad Venust maa poole läänetuuled. Botticelli maalil sümboliseerivad nad vaimset kirge, kes aitavad kaasa vaimu ja mateeria kohtumisele.Kaldal hõljuv nümf on valmis lilledega kaunistatud rüüd Venusele ümber panema. Siin on teda kujutatud kevadejumalanna Florana, kes on viljakuse ja sünni kehastus. Sellele viitavad tema kevadlilledega kaunistatud kleit ja mirdipärg kaelas, mida kasutati abiellumise rituaalide puhul.
Õhus hõljuvad roosid sümboliseerivad inimlikku seksuaalsust ja iha. Maalil on kasutatud palju kulda, mis pidi rõhutama Venuse jumalikku olemust ja teose väärtust. Oletatakse, et pilt oli tellitud akna kõrval oleva seina kaunistamiseks, et sellest langev valgus langeks kokku teose valgusallikaga. Botticelli "Venuse sünd" on kõige tähtsam maal pärast antiikaega, kus on kujutatud alasti naisekeha.
Nii nagu teisedki renessansiaja kunstnikud, tugines ka Botticelli anttikaja eeskujudele. Venuse poos on laenatud antiikskulptori Massimo teosest "Venus pudica". Maalil on Venuse figuur veidi venitatud ja moonutatud. Tema kael on ebaloomulikult pikk ja õlajoon longus. Pea on kaela otsas anatoomiliselt täiesti võimatus asendis. Ometi mõjub kujutis graatsilisel ja kaunilt.
Kusagil aastal 1430, telliti Donatellolt pronksist Taaveti kuju. See on kõige tuntum Donatello töö. Sel ajal kui see oli valmimisjärgus, oli see esimene teadaolev iseseisev alasti kuju alates iidsetest aegadest. See skulptuur seisev iseseisvalt ning oli suursugune ning paistis arhitektuurilisel poolel hästi välja. Tõugates teised tagaplaanile. See oli kõige esimene suursugusem skulptuur renessanssis. On räägitud et Donatello tegi seda skulptuuri suure kirega, ning palju arvavad et Taaveti kuju on liika homo-erootiline, natuke naiselik. Ja sellepärast oldi palju vaieldud, kuna Donatello tegi seda arvatav asti meelega, kuna ise om homoseksuaal. Kuid Donatello suhetest ei olnud midagi teada.
KÕRGRENESSANSS
Taavet 1504
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem valmis teha. Ise peab ta ennast eelkõige skulptoriks. Tema 5,5 m kõrgune võitluseks valmistuva Taaveti kuju on Donatello ja Verrocchio samanimeliste, leebelt mõjuvate töödega võrreldes hoopis jõulisem, isegi vägivaldne. Samasuguse mulje jätavad Medicite hauakabelis paiknevad nagu piinamõtetes vaevlevad päevaaegade kujutised.
Giorgione (kodanikunimega Giorgio Barbarelli da Castelfranco; 1477 Castelfranco – 1510 Veneetsia) oli itaalia maalikunstnik renessansiajast. Tema nimi tähendab tõlkes 'Suur Jüri'. Giorgione oli tuntud ka monumentalistina. Ta maalis Veneetsia paleedele freskosid, mis on kahjuks hävinud. Üks tema tuntumaid töid on „Magav Veenus“. Pildil on oma müstika, See kuidas ta magab on nii muinasjutuline. See tunnetus on justkui spirituaalne. Ning see kuidas tema käed on paigutatud. Veenus on pildil kujutatud väga süütu ja rikkumata neitsina.
Giorgione õpilane Tizian (1477—1576) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on pidulikud, suurejoonelised, rikkaliku ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreedes andis ta oskuslikult edasi inimese iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu Euroopa õukondades ning mitmete valitsejate ja tuntud isikute välimust teame just tänu tema maalitud portreedele. Tizian oli suur värvimeister, värvid hakkasid tema maalidel soojalt ja elavalt hõõguma, tolle aja kohta väga kerge, vaba ning hoogne oli Tiziani pintslitöö.
RENESSANSS MADALMAADES
The Garden of Earthly Delights
15. sajandi lõpul töötas Madalmaadel väga meeldejääv ja omapärane maalija Hieronymus Bosch (u. 1450-1516). Tema piltidel näeme fantastilisi stseene ja igasuguseid kohutavaid nägemusi. Neis moodustuvad looduses tõepoolest esinevate loomade, lindude ja roomajate kehaosadest uued, seninägematud värdjad ja peletised. Palju alasti kehasid. Arvatakse, et siin on leidnud väljendust tol Madalmaade jaoks segasel ja vägivaldsel ajal levinud põrgukujutelmad.
ITAALIA BAROKK
Poiss puuviljakorviga u.1593
Michelangelo Merisi da Caravaggio (29. september 1571 – 18. juuli 1610) oli itaalia maalikunstnik. Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund). Paljudes tema maalides on ta kasutanud poiss modellidena, kes on siis poolpaljad või näitavad oma nahka erootilisemas konspketis.
Gian Lorenzo Bernini (Giovanni Lorenzo Bernini) (7. detsember 1598 Napoli – 28. november 1680 Rooma) oli 17. sajandi barokiajastu kõige silmapaistvam itaalia skulptor ja arhitekt. Ta võttis oma ideid mütoloogiatest ja jumalatest. Üheks tema tuntumaks tööks on Apollo ja Daphne.
MAALIKUNST FLANDRIAS
Kolm Graatsiat , u. 1635
Omaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami, s.t. Flandriamaalikunstnike looming. 16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Siin vaatleme flaami maalikunsti, millele on omased just eelpoolkirjeldatud jooned. Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Pieter Pauwel (Peter Paul) Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides. Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment’ist õhkuvad erilist inimlikku soojust.
KLASSITSISM
Pauline Bonaparte
Alasti või poolalasti inimeste kujutamine tähendas klassitsismiajal tõelist antiigiimetlust. Üks tuntumaid kunstnikke oli Antonio Caneva. Kuigi alastiolekut püüti vanade kreeklaste ja roomlaste eeskujul mitte häbeneda, tekitas Paulina Borghese (Prantsuse keisri Napoleon I õde) poolpaljana poseerimise pärast tõsise skandaali.
Jean August Dominique Ingres (1780-1867) püüdis saavutada täiuslikku harmooniat ja tasakaalu, kasutades klassikalist maalimislaadi. Teda huvitas inimkeha ilustatud vorm, selle väljajoonistamine selgete kontuuridega, varje ja värve rõhutamata. Eriti hinnatudd on tema postreed ja aktimaalid.
"Suur Odalisk" on Ingres`kuulsaim töö, milles ta kasutas Rècamieri poosi oma õpetaja Davidi maalilt.Odalisk oli orjatar või naisteenija haaremis.
"Suur Odalisk" on Ingres`kuulsaim töö, milles ta kasutas Rècamieri poosi oma õpetaja Davidi maalilt.Odalisk oli orjatar või naisteenija haaremis.
IMPRESSIONISM
Eine roheluses 1863
Edouard Manet ( 1832-1883). Pildil on kujutatud metsaniitu, kus vestlevad kaks hästiriietatud härrasmeest. Nende vahel istub alasti naine ,kõrval kortsus sinine kleit ja korv puuviljadega. Tagaplaanil kummardub oja kohale teine naine, kehakatteks särk. Skandaalne maal väljendab kriitikat tolle aja mütoloogiahulluse suhtes. Manet laenas süžee renessansiaja kunstnikelt, kus alasti olevused olid nümfid ja jumalad. Manet pildil oli aga rõivastus kaasaegne ja reaalne. Sellisel kujul alasti naisekeha kujutamist peeti solvavaks ja väärituks.
Veel teinegi Manet maal tekitas suure skandaali samadel põhjustel. Selleks oli maal "Olympia" Kujutatud on lahtirõivastatud naist, kelle kõrval on must teener tohutu lillekimbuga ja must kass. Kui see maal 1865.a. näitusele välja pandi, loobiti seda tušipottidega. Kui kujutatud oleks nümfi või jumalannat, poleks alastus probleemiks. Manet pilt oli aga šokeeriv kuna alastus oli kaasaegne.
Peamiselt inimeste kujutamisele pühendas end Auguste Renoir (1841-1919). Ta maalid kaunitest, õrna lapseliku näoga täidlastest naistest või siis linnarahva lõbustustest ja rohelissesõitudest on loodud erilise maheduse ja pehmusega.
POSTIMPRESSIONISM
Etude de nu
Paul Gauguin (1848-1903)
Gauguini loomingus on valdav stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline. Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; töödes domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka eksootiliselt vürtsitatud nüanssid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid lummaks vaatajaid üksnes dekoratiivse – lopsakate ja kõlavate värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on nimetanud teda sümbolistiks.
Gauguini loomingus on valdav stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline. Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; töödes domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka eksootiliselt vürtsitatud nüanssid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid lummaks vaatajaid üksnes dekoratiivse – lopsakate ja kõlavate värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on nimetanud teda sümbolistiks.
Paul Cèzanne 1839-1906
Kõige enam on postimpressionistidest hilisema aja kunstnikele mõju avaldanud Paul Cèzanne. Teda peetakse siiani sillaks impressionistide ja kubistide vahel. Cèzanne mõte oli looduses nähtavaid vorme lähendada tuntud geomeetrilistelekujunditele:pea on ju kera ja säär nagu silinder, mägi meenutab koonust jne. Üks Cèsanne lemmikteemasid olid suplejad. Ta maalis selleteemalisi maale oma elu jooksul üle 200. Figuuride maalimiseks kasutas ta visandeid, ükski neist maalidest pole teostatud vabas looduses. Kujutatud inimesed on anonüümsed figuurid , mitte isiksused. Nad moodustavad osa harmoonilisest , värvide ja pildi ülesehitusega saavutatud tervikust.
Kõige enam on postimpressionistidest hilisema aja kunstnikele mõju avaldanud Paul Cèzanne. Teda peetakse siiani sillaks impressionistide ja kubistide vahel. Cèzanne mõte oli looduses nähtavaid vorme lähendada tuntud geomeetrilistelekujunditele:pea on ju kera ja säär nagu silinder, mägi meenutab koonust jne. Üks Cèsanne lemmikteemasid olid suplejad. Ta maalis selleteemalisi maale oma elu jooksul üle 200. Figuuride maalimiseks kasutas ta visandeid, ükski neist maalidest pole teostatud vabas looduses. Kujutatud inimesed on anonüümsed figuurid , mitte isiksused. Nad moodustavad osa harmoonilisest , värvide ja pildi ülesehitusega saavutatud tervikust.
SÜMBOLISM
Suudlus
Edvard Munch (1863-1944)- ekspressionistlik sümbolist. Munchi "Karje" on üks tuntumaid moodsa kunsti teoseid. 1894. aastast hakkas Munch tegelema graafikaga, alguses ofordi ja litograafiaga, hiljem puugravüüriga. Tema gravüürid "Suudlus"ja "Madonna" kuuluvad maailma tuntuimate graafikateoste hulka.
EKSPRESSIONISM
Erich Heckel Kaks paljast naist
Kunstnikerühmitus "Die Brücke"
Rühmituse asutajaliikmeks sai Ernst Ludwig Kirchner. Kuigi nad kogesid väikeseid õnnestumisi, puudus neil tunnustus ja raha. Alates aastast 1910 hakkasid grupi liikmed ükshaaval Berliini kolima, mis oli tollane Saksamaa kunstikeskus. Berliin oli aga täis vastuolusid, käis poliitiline käärimine, keskklassi jõukus kasvas, vaesemad jäid veel vaesemaks.
Rühmituse asutajaliikmeks sai Ernst Ludwig Kirchner. Kuigi nad kogesid väikeseid õnnestumisi, puudus neil tunnustus ja raha. Alates aastast 1910 hakkasid grupi liikmed ükshaaval Berliini kolima, mis oli tollane Saksamaa kunstikeskus. Berliin oli aga täis vastuolusid, käis poliitiline käärimine, keskklassi jõukus kasvas, vaesemad jäid veel vaesemaks.