Portreemaal
Portree on teatavat isikut või isikuid kujutav kunstiteos skulptuuris, maalikuntstis, graafikas. Peale välise sarnasuse püütakse tabada ja edasi anda ka portreteeritava psühholoogilisi iseärasusi. Portreekunst tänapäevases mõistes tekkis 16. sajandi alguse Itaalias ja Saksamaal. Barokiajastul õitses portreemaal eriti Flandrias ja Hollandis ning 18. sajandi Inglismaal. Euroopakuningakodade juures tegutsesid õueportretistid. 19.sajandil kaotas portreemaal fotokunsti tekkimise tõttu oma tähtsuse.
KIVIAEG JA PRONKSI AEG.
Puudusid portreed. Kujutati inimesi kui figuure. Üksiktuel kujudel võis näha välja toodud väheseid näojooni. Kujudel ei olnud detaile, ainult üksikud jooned nagu näiteks suu ja nina.
KOLUMBUSE-EELNE KUNST
"Olmeegi pea" u 1200-600 eKr
Ameerikas olmeegide poolt suurtesse 10 30 tonnistesse kivimürakatesse raiutud hiigelsuured kivipead. Kõik kivipead kujutavad negroidsete välimusega inimesi. Võimalik et need massiivsed basaltkivist pead, mida valmistasid vaid olmeegid, olid jaaguari kultusega. Ka mõnedel väiksematel nefriidist nikerdatud inimpeaddel on kassilikud näojooned. Otsaesisele ulatuvad kübarad, paksud põsed, lamedad ninad, paksud huuled, mis võivad olla valitseja suguvõsa etnilised tunnused . Kuid ei ole teada kust said olmeegid näha mustanahalist, sest mustade sissevool Ameerikasse algas alles istanduste loomisega.
OKEAANIA KUNST
Sammuti on esimesi kivisse raiutud profiile näha Lihavõtte saarel. Saarel on palju üleelusuurusi inimkujusid ehk moaisid, mis on valmistatud monoliitidest. Suurim neist asub "Paro" platool ja kaalub 82 tonni ning on 9,8 meetri kõrgune. Arvatavasti esivanema kujud. Saarel kasvas väga vähe puid paatide valmistamiseks ja seetõttu jäid elanikud muust maailmast eraldatuks. Seesugused megaliitilisi kujusid on leitud ka Sumatra ja Niasi saarelt. Nende tohutu suurus ja asetsemine trööstitud paigas teevad neist Okeaania kunstis kõige aukartustäratavamad teosed.
EGIPTUSE
KUNST: UUS RIIK
"Nofrete" u 1379-1366 eKr
Egiptuses kujutati portreesid vaaraode sakrofaagidel ja raiutud kujudel. Väga palju on tehtud portreeskulptuure, mis on tavaliselt väga tugevatest kivimitest ja mida oli raske töödelda seetõttu on näojoon üldistatud. Uue riigi kultuse mõjul tekkisid mõningad muutused kujutavate objektide osas ning seejuures sai Amarna (Ehnatoni pool asustatud uus pealinn) kunstis domineerivaks Ehnatoni enda kujutamine; tema kujud olid väga isikupärase välimusega – pikliku näo ja lopsakate huulte ning ebamaiselt uneleva ilmega. Uut tüüpi kunsti vanimad portreed sageli ei ilusta või on koguni karikatuursed, mida mõnikord on seostatud sellega, et vaarao nõudis tõetruud ja ausat kujutamisviisi, kuid hiljem neid nõudmisi leevendati. Tavaliselt oli kujutatud vaaraosid ja ülikuid, keda prooviti näidata võimalikult suursugustena ja tähtsatena, kuid rahuliku või tardunud ilmega. Üheks tuntumateks on reaalsete näo joontega printsess Nofrete büst (u 1379-1366 eKr). Ehnatoni kuninganna büst on kalkuleeritud proportsioonidega ja oivaline profiil lubavat oletada, et büst on tuntavalt idealiseeritud. Näokujus on palju ühiseid jooni Ehnatoniga. Tundud on ka Tuthanhamoni kuldmask – ühe Ehnatoni järeltulija- mis jäi hauakamriröövlitest puutumatuna.
LÄHIS-IDA KUNST
Sargon u 2340 eKr
Lähis-Ida kunstis tunduks profiili tööks on Akkade Sargoni (u 2340 eKr) pea. See Akkadi valitseja jõuline kuju osutab täiuslikule pronksi käsitlemise oskusele – erinevad on nii näo, juuste kui habeme tekstuur. Akadid võtsid omaks sumerite kultuuri, kuid andsid sellele omanäolise vormi. Pea on aristokraatlik js võluva vormiga ning oma karmis lihtsuses täiesti veenev.
KREEKA KUNST
"Perikles" originaal teos u 429 eKr
5.sajandi teisel poolel eKr kinnistus suundumus loomulikkusele ja huvi indiviidi kujutamise vastu kunstis. Skulptor Kreislas lõi pronksist Periklese kuju ( originaalteoos u 429 eKr), millest meile on tuntud vaid roomlaste poolt selle peast tehtud marmorkoopiad. Nendel on näojooned küll idealiseeritud, kuid see veidrakujuline kiivriga pea vastab tollest ajast pärit informatsioonile, et Periklese kolju oli sibulakujuliseks deformeerunud. Mitte ainult riigimehi, sõjamehi ja poliitikuid ei austatud pärast nende surma neist kujude vormimisega, vaid ka poeete. Loomulikuna mõjusid portreekujude puhul individuaalsed jooned, mis siiski olid üldistatud ja mitte alati ei olnud ilustavad – nagu seda on näha roomlaste koopia puhul poeet Anakreoni kujust( originaalteos u 450 eKr). Koopial olev toestik osutab puudustele, mis põhjustati kuju ülekandmisel pronksoriginaalist vähem võimalusi pakkuvasse marmorisse. Erinevalt tavapärasest koopia valmistamisest (marmorilt pronksi), oli tagajärjeks üksikasjade ähmastumine, üldmulje lahjendamine ja ka skulptuuri pinnatöötluse kvaliteedi halvenemine.
ROOMA KUNST: VABARIIGI HILISPERIOOD JA KEISRIRIIGI VARANE PERIOOD
"Kapitooliumi Brutus" 3.saj eKr
Etruskidele eirilise tähtuse omandas portree. Varaseim, 3.sajandist eKr säilinud tundlik ja teraval isikupärane pronksbüst, mis võib olla roomlaste või etruskide teos, on tundut kui „Kapitooliumi Brutus“(3.saj eKr).Lucius Brutus oli poollegendaarne Rooma Vabariigi asutaja ning see portree kujutab teda kangelasena. Just etruskid leiutasid büsti kui kunstivormi, keskendudes inimpea kujutamisele. Hellenistlikus ajajärgust on märgata kreeklaste huvi pea kui vaimu peegli vastu, kuid nad ei lahutanud seda kehast. Roomlastel endil oli iidne, pigem surmaga seotud traditsioon, mille kohta Plinius on kirjutanud järgmist: „Meie esivanemate hauakambritesse olid asetatud vahast näokujud, et tekitada matuserongkäigu muljet – just nagu oleks terve oleks matuste ajal kohal viibinud terve suguvõsa.“ Veelgi aristokraatlikumaid ja üldiselt hellenistlikke jooni võib märgata ka näiteks vabariigi lõpus pärit Popeiuse(u 50 eKr) büstis (kui see ülte on tolleaegne). Tegelikult on see varaseim suur Rooma ajalooline isik, kes on kindlaks tehtud sarnasuse alusel. See büst on peen segu roomalikust isiku portreest ja üliharmoonilisest kreeka traditsioonist. Maalikunstis on hellenistliku stiili näiteid Pompeij ja Herculaneumi majade interjööris, säilinud on enamasti ilmekad maalitud porteed. Paquius Proculus ja tema naine (enne 79.a) Ilmekalt on edasi antud selle tõmmu paari selgelt lõunamaised näojooned. Vahast põhjale maalitud sama isikupäraseid veidi hilisemast ajast töid on leitud Fayoumist.
ROOMA KUNST:HADRIANUE AJAJÄRK
"Hadrianus" u 177.-138 a.
Hadrianuse valitsemisajal (117-138) Kreeka kunstimaitse taaselustamine ärgitas uuesti huvi ümarplastilise aktikuju vastu. Skulptorid on hellenistlikud, kuid neis on ka tehnilisi uuendusi, mida võib näha keiser Hadrianuse (u 117.-138. a.) portree puhul: see on küll idealiseeritud, kuid neis on uutmoodi ilmekust, seda eriti silmade ja juuste kujutamise osas. Silmad olid veelgi enam viimistletud ja väljendusrikkamad tänu pupillide väljapuurimisele; soengud olid mitmekesisemad, juuksed laines ja taas ilmus büstile habe. Kuju alusele on kirjutatu: „Kena pisike hulkuv hingeke, oma keha külaline ja sõber, kuhu sa lähed? Sinna, kus on kirsas, niiske, kõle ja kalbe valgus.“ Tekitati tähelepanu keskpunkti ja sellega saavutati värvikas lõpptulemus. 3. ja 4. sajandil portreede puhul oli tegemist arvestatava hulga erinevate stiilidega. Näiteks kui Septimius Severust kujutati oma kaitsejumala Seprisena, siis Aleksander Severus (u 222.-235. a) valis vabariiklikult lihtsa stiili, kuigi ka selles on teatavat osavõtmatust. Kõik need skulptorid on roomalikut ja geniaalselt tõepärased, sageli otsekohesed ja äärmiselt veristlikud, nagu näiteks tohutut toorest füüsilist jõudu edasi andev Arbaabia Philippuse ( u 244.-249. a) hirmuäratav büst, milest aimub aga ka ärevust.
BÜTSANTSI KUNST
Vladimiri Jumalaema ikoon, u 1131
Bütsantsi ajastus on tehtud poolfiguur portree Jumalaema ikoon(u 1131). Ikooni on ettevaatlikult puhastatud, kuid pisut on alles ka algupärast värvi- ent mitte Jumalaema ja Jeesuselapse nägudel. Peaaegu kõik varajased ikoonid on korduvalt üle maalitud. See ikoon oli kaetud hõbedast plaadiga ehk oklaadiga. Ülejäänud (avatud) osa ikoonist oli niivõrd kahjustunud, et seda taastada on võimatu. Vladimiri Jumalaema on üks Venemaale sattunud ikoonidest, millest seal ka eeskuju võeti.
Artemidorus
Artemidorus, portree sakrofaagil, 2.saj
Artemidorus, portree sarkofaagil, 2.saj. Faijumis asuvad mõned ülihästi säilinud, klassikalisest perioodist pärit portreemaalid. Esimesed ikoonimaalijad esindavad äratuntavalt sama kooli: hüpnootilised silmad.
MEROVINGID, KAROLINGID
Portee maal neil ajastutel ei olnud populaarne. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Erilisel kohal oli raamatumaal.
ROMAANI
Romaani ajastul oli põhiliseks arhitektuur. Erinevad katetraalid näiteks Speyeri ja Trieri. Kiriku võim muutus nii suureks et paavsti, piiskoppide ja vaimulike paindusid kõik, nii ülemkihti kui alamkihti kui alamrahvas. Usk haaras praktiliselt kõiki elualad. Nii ongi romaani kunst eelkõige kiriklik. Kirikute seinu katvad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjuteta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või nende värvid tuhmunud. Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid.
GOOTI
Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras. Gooti maalikunst Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras.
KESKAJA JA VARARENESSANSI KUNST
MADALMAADE RENESSANS
"Mees turbaniga" (arvatavasti autoportree), 1433
Jan van Eycki portreed avavad inimlikkuse täiesti uue nurga alt ning modellide pea ja õlgade tagasihoidlikus hoiak jätavad mulje, et nad istuvad seal lihtsalt omaette. Nende näol („Mees turbaniga“ võib olla van Eyck ise) on hoolikalt visandatud; nii näiteks vähemalt ühe puhul on eeltööks olnud kindlasti natuuris hõbepliiatsiga tehtud elust pakatav ja peen joonistus, kus iga väiksem detail on teisega kooskõlas ning iga ese on otseselt teisega seotud. Saladus peitub valguse kujtamise täpsuses, mille pehmust ja muutumist võimaldas õlivärvide kasutamine esmakordselt edasi anda.
ITAALIA VARARENESSANS
"Battista Sforza" ja "Federigo da Monrefeltro" u 1472-1473
Piero Della Franncesca(u 1410-1492) maalis kaks tuntud portreed, Urbino hertsogist ja hertsoginnast, millel ta oli näod paigutanud profiili. Mõlemad on väga vaoshoitud ja lugupidava muljega. Hertsoginna oli intelligentne, hea kavatsusega ja mõjuvõimas; tema valitses Urbinot sel laja kui ta abikaasa Federigo viibis mõnel oma arvukatest sõjakäikudes.
Hertsoginna maalil ( Battista Sforza 1472) on Piero valgusekäsitlus ülimalt tundlik ning põhineb heal tähelepanuvõimel: valgus langeb tõetruult ning loomulikult paremalt. Maastik taga plaanil on selle aja itaalia kuntsis uuenduslik võte – idee pärineb flaami kunstist. Taustal paistev linn ei ole Urbino, vaid Piero sünnilinn Borgo San Sepolcro. Sammuti Battista varrukal on kuldtikand, misi kujutab stiliseeritud männikäbisid, karuohakaid ja ranaatõunu – viljakuse ja surematuse süboleid. Kuulasaim Urbin hertsogitest (valitses 1444-1482) , Federigo, oli eeskujulik renessansiaegne valiteseja. Arukas, õiglane ja sügavalt usklik. Pierro kujutab Feferigot (Federigo da Montelfeltro u 1472) sammuti profiilis, nii et vigastatud parem silm välja ei paista. Selline poos on selle ajastu kunstile tüüpiline ja annab tunnistust Rooma müntidel leitud portreede mõjust. Kuigi poos on otsitud, on portree siiski realistlik ja detailirohke (soolatüükad põsel)– see annab tunnistust flaami kunsti mõjudest. Tausta vaatepunkt laseb meil arvata, et hertsog istub rõdul, kuid Piero ei lisa mingeid konkreetsemaid viiteid seina või toolileeni näol. Ferderigo ebaharilik ninakuju oli 1450.aastal turniiril saadud vigastuse tulemus. Avaldamaks muljet ühele daamile, jättis ta turniiril raudrüü visiiri lahti. Vastase piik tabas kaitsmata nina ja purustas luu.
Hertsoginna maalil ( Battista Sforza 1472) on Piero valgusekäsitlus ülimalt tundlik ning põhineb heal tähelepanuvõimel: valgus langeb tõetruult ning loomulikult paremalt. Maastik taga plaanil on selle aja itaalia kuntsis uuenduslik võte – idee pärineb flaami kunstist. Taustal paistev linn ei ole Urbino, vaid Piero sünnilinn Borgo San Sepolcro. Sammuti Battista varrukal on kuldtikand, misi kujutab stiliseeritud männikäbisid, karuohakaid ja ranaatõunu – viljakuse ja surematuse süboleid. Kuulasaim Urbin hertsogitest (valitses 1444-1482) , Federigo, oli eeskujulik renessansiaegne valiteseja. Arukas, õiglane ja sügavalt usklik. Pierro kujutab Feferigot (Federigo da Montelfeltro u 1472) sammuti profiilis, nii et vigastatud parem silm välja ei paista. Selline poos on selle ajastu kunstile tüüpiline ja annab tunnistust Rooma müntidel leitud portreede mõjust. Kuigi poos on otsitud, on portree siiski realistlik ja detailirohke (soolatüükad põsel)– see annab tunnistust flaami kunsti mõjudest. Tausta vaatepunkt laseb meil arvata, et hertsog istub rõdul, kuid Piero ei lisa mingeid konkreetsemaid viiteid seina või toolileeni näol. Ferderigo ebaharilik ninakuju oli 1450.aastal turniiril saadud vigastuse tulemus. Avaldamaks muljet ühele daamile, jättis ta turniiril raudrüü visiiri lahti. Vastase piik tabas kaitsmata nina ja purustas luu.
KUUETEISTKÜMNES SAJAND
ITAALIA KÕRGRENESSANS
"Mona Lisa" u 1503-1506
1503. aastal alustatud „Mona Lisat“,(1503-1519) mille Leonardo da Vinci viis Prantsusmaale, on peetud esimeseks tänapäevaseks portreeks. Täiuslik tehnika, millega maali tonaalsus ja värvid on tervikuks sulatatud ja selle tulemusena tekkiv müstiline isikupära olid erakordsed. Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Lisa del Giocondo.Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ja mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.
SAKSA RENESSANS
"Autoportree" 1498
Düreri (1471-1528) „Autoportree“ (1498). Keigarlik ja elegantne efekt on teadlikult saavutatud. Ennast härrasmehe riietes portreerides väljendab Dürer nõudmist intellektuaalsele ja sotsiaalsele võrdsusele aristokraatidega – ta on kunstide vürst, mitte vaid alandlik käsitööline. Kuigi ta jooned on eba-itaalialikult lineaarsed, ja kuigi ta poos otsekui tuletatud „Mona Lisast“. Vaba poos , käsivars lauale toetumas, poolprofiilis pea ning aken tagaplaanil viitab, et autor on omaks võtnud Veneetsia portreekunsti uusimad suunad. Teisest küljest, oma näojoonte ilustamata kujutamine, detaili nurgeline stiil – pigem kandiline kui ümar – viitavad sellele, et kunstnik pole unustanud oma Põhja-Euroopa juuri. Lokkide üksikaasjalik kujutamine annab tunnistust kunstniku nõrkusest detailide vastu. Juustele antud kuldgraveerinu ilme näitab, et harjutamine isa töötoas pole ununenud. Kuigi riietusele on suurt rõhku pandud, on kunstniku näojooned erakordse täpsusega üles joonistanud. Kuid see maal, üks esimesi portreid, kus ka modelli mõlemad käed nähtaval olid, valmis siiski enne Leonardo meistriteost.
BAROKK
KÕRGBAROKK ROOMAS
"Loui XIV" 1665
Louis XIV (1665) büst, üks oivalisemaid kuninglikke portreeskulptuure. Valmistatud Gian Lorenzo Bernini poolt.
HOLLANDI BAROKK
Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal. Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised. Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid.
FRANZ HALS
"Lõbus joodik"
Frans Hals(1582-1666) Lõbus joodik. Hals maalis peaaegu eranditult portreesid. Alles mitmesaja aasta pärast saadi aru, et Halsi pintsli all muutus lihtne sarnasus suurteosteks. Tema eriliseks andeks polnud mitte „psühholoogiline läbinägelikkus“, vaid võime tabada oma modellide isikupära ja otsekui paisata nad elavatena lõuendile. Ta saavutas selle kiire ja väga vaba tehnika abil: töötates tihti piiratud arvu värvitoonidega, jäädvustas ta oma kujud lõuendile mitte neid valmis tehes ja viimistledes, vaid laigukeste, kiipsude ja mitmesuguste pintslilöökide jadadena, mis lähedalt vaadates näivad juhuslikud, kuid kaugelt vaadates näivad juhuslikud, kuid kaugelt vaadates sulavad ühte ja muutuvad elavateks kujutisteks.
REMBRANT
Autoportree, u 1665
Rembrant(1606-1669) Autoportree (u 1665)Terviku valdavalt tumepruunide ja punaste toonide taustal on maal keskendunud heledamale näole, hallidele juustele ja mütsile, mis otsekui lõigatud lõuendisse. Nägu on vana ja nähtud ilma edevuse ja või meelitamiseta. Keegi ei tea tagapõhja sisselõigatud poolringide tähendust: kui nad vihjavad võimalikule ideaalsele korrapärale, siis on kortsuline nägu nendega teravas vastuolus. Paradoks peitub luksuslikus karusnahkses kuues ja üldises tööpäeva kontekstis. Oma vasaku silma on ta maalinud täiesti varju, sundides vaataja niimoodi endale sügavalt otsa vaatama, aimamaks kuntsniku mõtteid. Rembrant kujutab ennast lihtsalt, koos oma töövahentitega: paleti, pintslite ja kepptoega. Ta näeb välja lohakas. Vuntsid on pintsliotsaga niiskesse värvi kratsitud. Rembrandti materjalikäsitlus muutub aja jooksul aina vabamaks.
VERMEER
"Tütarlaps pärvkõrvarõngaga", u 1666
Vermeer(1632-1675) Tütarlaps pärlkõrvrõngaga (1665). Tütarlaps pildil võib olla Vermeeri tütar, kuigi portree on umbiskuline. Võimalik, et see tehti peamiselt meeldiva värvikontrasti katsetamiseks või valguse käitumise uurimiseks.
ROKOKOO
"Mlle Manon Balletti" 1757
Prantsuse kuntsniku Nattieri maal Mlle Manon Balletti (1757). See daam, oli Pariisis esineva Itaalia näitegrupi eduka näitlejanna tütar. Nattier ümbritses ta võluva rikkumatu puhtusega; roosi ja kleidi summutatud värvide vahel tundub ihu lausa käegakatsutav.
KLASSITSISM
"Madame Moitessier" (1856)
Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867) jäi oma pika elu lõpuni truuks klassitsismile. Ta oli haruldane joonistaja, samuti lõi ta väga kauneid portreid ja naisakte idamaises ümbruses. Tänapäeval peetakse Ingres'it ja teisi temaaegseid uusklassitsiste toonase romantismi vaimu kehastajateks, samas kui tema väljendusrikas vormi- ja ruumikäsitlus teevad temast moodsa kunsti tähtsa eelkäija.
ROMANTISM
Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Portree maale tehti vähe. Populaarseks olid maastikumaalid.
REALISM
"Ema portree"
Kuigi realismi ajastul ei olnud portreed sammuti populaarsed, siiski on ühe Eesti realismi kunstinu poolt tehtud "Ema portree". Esimeseks väljapaistvaks eesti soost kuntnikuks on Johann Köler (1826-1899)kelle maalides võib juba leida pürgimist elutõe poole, kuigi ta käsitluslaad oli enamasti akadeemiline. Täiesti realistlikud on kuntniku isa ja ema portreed. Neid lihtsaid, kuid väärikaid taluinimesi kujutavad maalid on haruldaselt tõepärased ja ilmekad.
IMPRESSIONISM
"Laulja kinnastes" 1878
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Degase töö "Laulja kinnastes" (1878). Mõjub väga võimsalt ja jõuekalt.
POSTIMPRESSIONISM
Autoportree
Van Gogh Autoportree seotud kõrvaga. Van Goghi kõhn ja hirmunud nägu on otseses kontrastis kollase tooli tundeküllase ja optimistliku pildiga.
FOVISM
Sekretäri portree
Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp. Ta arvas, et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel enda peale mõjuda ja saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele.
KUBISM
Juan Cris "Pablo Picasso portree"
Algset kubismi nimetatakse sageli 'analüütiliseks kubismiks'. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis.
Teine, hilisem vool kubismis kannab nime sünteetiline kubism. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli hispaanlane Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm.
Teine, hilisem vool kubismis kannab nime sünteetiline kubism. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli hispaanlane Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm.
POPKUNST
Popkunstnikud on jätnud vaataja meelega oma arvamuse ja hinnangutega omapäi.
Kas tegemist on tarbimisühiskonna ülistuse, kritiseerimise, oskusliku sekkumisena äritegevusse või hoopis pilaga on igaühe enda otsustada. Üheks tuntumaks popkunsti portreeks on Marilyin'i portree kolaaž.
Kas tegemist on tarbimisühiskonna ülistuse, kritiseerimise, oskusliku sekkumisena äritegevusse või hoopis pilaga on igaühe enda otsustada. Üheks tuntumaks popkunsti portreeks on Marilyin'i portree kolaaž.