MAASTIKUMAALID
Antiikajastule järgnenud läänemaine maastikumaal on välja arenenud religioose sisuga piltidest. Nii mõnedki keskajal maalitud steenid, nagu näiteks Eedeni aia idüll või Galilea järv vajasid ilmtingimata maastikutausta. Maastikumaalid peegeldavad inimese hoiakuid looduse suhtes ja ka inimese kohta looduses. Reaalse maailma jäädvustamine ei ole iialgi täiesti objektiivne või läbinisti neutraalne.
ÜRGAEG
Türgis Anatoolia plattoo keskosas asub 10,600 jalga kõrge kahe tipuga vulkaan, Hasan Dag. Kust on siis leitud organiseeritud ja planeeritud ühiskonna varemed. Seal olevast linnast on leitud palju koopajooniseid, mille seast avastati ka üks arukordne seinamaal. Maalil mis asub Catal Hoyukis ei ole näha ühtegi looma ega inimest, vaid vulkaan. Ning see on tuntud kui maailma esimene maastikumaal, mis juhtus u 9,500 eKr.
ROOMA
Maastikumaali arenemine oli midagi uut võrreldes Kreeka maalingutega. Kahjuks on ainult paar näidist tänapäeva jõudnud. Kõige muljetavaldav on fresco, mis leiti Impeeria villast, Bpscotrecasest Pompeist ja võrratu „odyssey Landscapes“ seeria, mis leiti aastal 1848 Esquiline mäelt Roomas. Autorid on teadmata ning arvatakse, et need maalid tehti u 60-40 eKr.
MADALMAADE RENESANSS
Jan van Eyck "Kantsler Rolini madonna"
Madalmaade maalikoolkonna rajasid vennad Jan van Eyck (u. 1380-1441) ning Hubert van Eyck (u. 1366/70-1426). Nende ühiseks suurtööks on praeguses Belgias Genti linnas asuv nn. Genti altar, mis näitab uudset maailma nägemist ja kujutamist. Kui avada altari tiivad, tuleb nähtavale 12 maali. Eriti huvitavad on viis alumist, mis kokku moodustavad ühtse terviku. Neid täidab avar, mitmekesise taimestikuga maastik, mille keskosas asuva allika poole suundub suur hulk inimesi. Sealt alates hakati maalidesdse tooma ka loodust ja maastikku.
Brueghel vanem oli üks esimesi tõelisi maastikumaalijaid, kuid loodust seostas ta ikka inimesega, Imeilus on ta aastaaegade sarjast pärinev "Jaanuar. Jahimehed lumes". Kauguses kihab tööelu, sinendaval tiigijääl tiirutavad uisutajad ning kogu selle sinivalge avaruse kohal lendleb üksik harakas. Nagu Brueghel vanem, hakkasid ka teised ta kaasmaalased huvi tundma maastikumaali ning nn. žanri-ehk olustikumaali vastu - viimases kujutatakse sündmusi inimeste igapäevasest elust.
ITAALIA KÕRGRENESSANSS
Giorgione "Magav Venus"
Itaalia renesanssi ajal ei ole maastikumaalid populaarsed, tööd olid enamjaolt ikka madonnadest ja portreesid oli palju, paljudel maalidel olid ka mõned looduselemendid nagu puud ja põõsad, kuid seda ei saa nimetada maastikuks. Erandiks oli üks maal, mille leidsin. Selle maali autor on Giorgione(1477-1510). Maalil on siis veenus, mille tagant paistab maastik. Sellel pildil paistab maastik hästi välja ning on maalitud heledatest toonides.
HISPAANIA BAROKK
El Greco "Toledo äikese eel"
Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (õieti Domenikos Theotokopulos, kreeklane, 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise.
PRANTSUSE BAROKK
"The Funeral of Phocion" Nicolas Poussin
Selle peaesindaja Nicolas Poussin (1594-1665) töötas küll suurema osa oma elust Itaalias, kuid ta teoste selgus ja mõistuslikkus teevad temast kõige prantsuspärasema maalija. Ülla suurejoonelisusega kujutab ta sündmusi antiikmütoloogiast või -ajaloost. Tihti korduvad siin meile juba prantsuse renessansist tuttavad saledad heledapäised naised, ikka antiikaegsetes rüüdes. Ka on suur osa Poussini maalidest antud täisvalguses, mis iseenesest on võõras 17. sajandile. Poussinil oli suur tähtsus kunsti edaspidisele arengule, eriti just 18. sajandi lõpu kunstile. Poussin lõi ka nn. heroilise maastikumaali. Selles elustavad ülevaid lõunamaiseid maastikke tegelased antiikajaloost või -kirjandusest. Siin ei järginud kunstnik otseselt loodust, vaid lõi ise oma suva järgi nn. ideaalmaastikke.
Veel üheks tuntuks maastikumaalijaks oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusesse minevad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu.
HOLLANDI BAROKK
Landscape with waterfall. (c. 1660-1670)
Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalide loojad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682).
Meindert Hobbema(October 31, 1638 – December 7, 1709) oli Hollandi maastikumaalija. Oma töö tegemisel oli ta väga kannatlik. Talle meelid teha korralikult ning detailselt. Ta õppis igapäev loodust tundma. Tundis kõiki looduselemente nagu nt puukoored, oksad nende tekstuur, veetekstuur, majad ja veskid. Ta uuris valgust iga nurga alt, vaadates varju ja läbipaistvust. Kuigi tema maalid on väga toonitus. Enamjaolt oliivi karva ning sageli ka hallikat tooni.
ROMANTISM
Constable. Salisbury katedraal (1823)
Klassitsism oma liiga rangete ettekirjutustega ning külma kaalutletusega hakkas paratamatult vastuseisu tekitama nendes kunstnikes, kes tahtsid kunstis väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning rakendada oma fantaasiat. Vastukaaluks klassitsismi antiigiihalusele suunasid need kunstnikud tihti oma pilgu keskaega või siis võõrastesse eksootilistesse paikadesse, eriti Idamaadele. Tänu kunstnike sellisele romantilisele, s. t. unistuslikule, luulelisele meelelaadile arenes just maalikunstis umbes 19. sajandi II veerandiks välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus vahepeal unarusse jäänud maastikumaal.
Looduses peituvat salapära ja hetkeliselt mööduvaid meeleolusid väljendasid inglased John Constable (1776-1857) ja William Turneri (1775-1851). Nii Constable'i mahlaka rohelusega lihtsates maastikupiltides kui ka Turneri udusse ja pilvedesse mähkunud merevaadetes on värsket elavat pintslitööd, valguse ja värvide võbelust sel määral, et neilt võisid mandri-Euroopa kunstnikud õppida isegi veel 19. sajandi lõpupoolel.
Looduses peituvat salapära ja hetkeliselt mööduvaid meeleolusid väljendasid inglased John Constable (1776-1857) ja William Turneri (1775-1851). Nii Constable'i mahlaka rohelusega lihtsates maastikupiltides kui ka Turneri udusse ja pilvedesse mähkunud merevaadetes on värsket elavat pintslitööd, valguse ja värvide võbelust sel määral, et neilt võisid mandri-Euroopa kunstnikud õppida isegi veel 19. sajandi lõpupoolel.
Sakslane Caspar David Friedrich (1774-1840) lõi laiu, selge läbipaistva õhuga ja nagu kuivalt maalitud maastikupanoraame. Avara muutliku taeva all kõrguvad tal teravaokkalised nulud, väänlevate okstega tumedad tammed, kerkivad nukrad gooti akendega varemed, mere hämarusest lähenevad salapärases vaikuses laevade purjed, hardas imetluses seisavad paarid kuuvalguse või loojangupuna ees.
REALISM
Corot. ,Ville d´Avray ca. 1867
Kõigepealt kerkis realism esile maastikumaalis. Juba inglasel Constable'il (romantism) oli sugemeid realismist. Samuti jõudis prantslane Camille Corot (1796-1875), kaunite hõbekalt sillerdavate romantiliste looduspiltide autor, lõpuks välja realismini. Corot oli vanim liige nn. Barbizoni rühmas. Sinna kuulunud maastikumaalijad elasid tagasitõmbunult väikeses Barbizoni külas Pariisi lähedal ja pühendasid end looduse ilu ülistamisele. Barbizonis töötas ka talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet (1814-1875). Tema ei näidanud talupoegi mitte jõude- või puhkehetkil, vaid maalis neid raske töö juures. Suured ja veidi kohmakad, kerkivad pruunikatel nukratoonilistel põllulagendikel tumedate siluettidena talumeeste kujud. Mõnel maalil on nad tööst kurnatud ilmel nõjatunud hetkeks labida- või kõplavarrele hinge tõmbama. Arvatavasti tuntuim Millet' maal on “Viljapeade korjajad”. Õhtupäikesest valgustatud pruunikal kõrrepõllul näeme kummardamas kolme naist. Need on vaesed, kel vana kombe kohaselt lubatakse korjata päevase koristuse ajal maha pudenenud viljapäid. Kuid taamal, kus lõpetatakse saagi kokkupanemist, kõrguvad suured kullakad viljavirnad. See on kurb maal vaesusest ja rängast tööst.
Monet. Impressioon. Tõusev päike
Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism.
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “impressioon”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevat valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates, nad lõid mulje otsekui kuumal suvepäeval virvendavast õhust Impressionistide värvikasutusele andsid mõningast eeskuju romantik Delacroix', samuti inglaste Constable'i ja Turneri tööd.
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926) oma heledate, nagu võbelevate maastikuvaadetega. Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade “Impressioon. Tõusev päike” andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel.
Selle voolu nimetus pärineb sõnast “impressioon”, mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mis nad said ümbritsevast elust ja loodusest. Nad väitsid, et enne neid polnud veel keegi kujutanud looduses nähtut päris õigesti. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevat valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses, heleda päikesepaiste käes. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates, nad lõid mulje otsekui kuumal suvepäeval virvendavast õhust Impressionistide värvikasutusele andsid mõningast eeskuju romantik Delacroix', samuti inglaste Constable'i ja Turneri tööd.
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926) oma heledate, nagu võbelevate maastikuvaadetega. Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade “Impressioon. Tõusev päike” andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel.
Alfred Sisley (30. oktoober 1839 Pariis – 29. jaanuar 1899 Moret-sur-Loing, Prantsusmaa) oli inglise impressionistlik maalikunstnik. Teda tuntakse kui kõige järjepidavamat impressionismiviljelejat, kes pühendus eelkõige vabas õhus maalimisele. Ta ei maalinud kunagi inimesi ning erinevalt näiteks Camille Pissarrost ja Auguste Renoir'st ei arvanud kunagi, et impressionism ei suuda tema kõiki kunstilise eneseväljenduse vajadusi rahuldada. Ta maalis maastikke vabas õhus, et realistlikumalt kujutada päikesevalguse efekte. See lähenemine oli omas ajas uuenduslik. Niimoodi sündinud maalid olid värvilisem ad ja rohmakamalt maalitud, kui publik oli harjunud.
POSTIMPRESSIONISM
Wheat Field with Crows (1890)
Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 Zundert – 29. juuli 1890) oli Hollandi maalikunstnik. Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega ja maalid küpressidega.
Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide kaudu. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli van Goghi lemmikvärviks kollane kuldse viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspiratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid.
Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide kaudu. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli van Goghi lemmikvärviks kollane kuldse viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspiratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid.
Paul Victor Jules Signac (11 november 1863 – 15 august 1935) oli prantsuse neo-impressionist. Paljud tema maalid on tehtud Prantuse rannikul. Ta armastas maalida vett ning olla selle ümbruses. Talle meeldis looduses teha sketche ning nende põhjal siis hiljem maalida. Tema tunnusjooneks oli maalida täpidega.
JUUGENDSTIIL
Norra maastik (1908-1910)
Konrad Vilhelm Mägi (1.nov 1878-15.aug 1825) oli eesti maalikunstnik ja pedagoog. Konrad Mägi oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
Mäe Saaremaa-ainelised teosed on esimesed moodsad eesti loodusmaalid.
FOVISM
Paadid Collioure`s
Andrè Derain (1877-1953) võttis osa kaunite kunstide kursusest Pariisis, kus ta tutvus endast vanema kunstniku Henri Matisse`iga.
Matisse`i käe all sai ta teadlikuks Signac`i ja Seurat` maalimisviisi ja värviteooriaga, mis tema kunsti kõvasti mõjutas. Enne kui Derain kandis erksatest värvidest mosaiigi lõuendile, kattis ta selle valge värviga. Nii proovis ta saavutada heleda, varjudeta valguse efekti.
Matisse`i käe all sai ta teadlikuks Signac`i ja Seurat` maalimisviisi ja värviteooriaga, mis tema kunsti kõvasti mõjutas. Enne kui Derain kandis erksatest värvidest mosaiigi lõuendile, kattis ta selle valge värviga. Nii proovis ta saavutada heleda, varjudeta valguse efekti.
Maurice de Vlaminck (1871-1958) jagas ateljeed Andrè Derainiga.
Mõlemad kunstnikud mõjutasid teineteist, kasutasid sarnaselt erksaid värve ning kandsid neid lõuendile suurte laikudena.
Peaaegu ilma kunstialase hariduseta Vlaminck oli enne maalimisele pühendumist leiba teeninud viiuldajana, võidusõidujalgratturina ja sõdurina. Vlaminck väitis, et instinkt ja talent on ainukesed maalimiseks vajalikud omadused ning põlgas seega mineviku meistritelt õppimist. Ometigi meenutab tema pintslikasutus kohati Monet`d või Sisleid, kuigi värvid on hoopis teised.
Mõlemad kunstnikud mõjutasid teineteist, kasutasid sarnaselt erksaid värve ning kandsid neid lõuendile suurte laikudena.
Peaaegu ilma kunstialase hariduseta Vlaminck oli enne maalimisele pühendumist leiba teeninud viiuldajana, võidusõidujalgratturina ja sõdurina. Vlaminck väitis, et instinkt ja talent on ainukesed maalimiseks vajalikud omadused ning põlgas seega mineviku meistritelt õppimist. Ometigi meenutab tema pintslikasutus kohati Monet`d või Sisleid, kuigi värvid on hoopis teised.